Homeros

Homerose pea ("Epimenidese tüüp"). Jäljendus Kreeka originaali (5. sajand eKr) Rooma koopiast. Müncheni glüptoteek

Homerose büst. Hellenismiaegse originaali (2. sajand eKr) Rooma koopia. Marmor. Pärineb Baiaest Itaalias. Briti Muuseum. Niinimetatud hellenistlikku pimedatüüpi võib kõrvutada Pergamoni altari figuuridega. Tüübi originaal on võib-olla loodud Pergamoni suure raamatukogu jaoks

Homerose büst (herm). 2. sajand eKr. Marmor. Louvre

Homeros (vanakreeka keeles 'Ὅμηρος Hómēros; täpne eluaeg teadmata) oli antiikpärimuse järgi legendaarne vanakreeka luuletaja ja aoid, kellele omistatakse eeposed "Ilias" ja "Odüsseia". Neid peetakse Euroopa kirjanduse vanimateks säilinud eeposteks ning Homerosest on saanud õhtumaise kirjandustraditsiooni sümbolkuju ja varaseim teadaolev lääne luuletaja.

Pole kindlaid tõendeid selle kohta, et Homeros oli ajalooline isik. Samuti on vaieldav, kas ta oli "Iliase" ja "Odüsseia" autor või kujunesid need eeposed pikaajalise suulise pärimuse käigus mitme lauliku ühise loominguna. Tänapäeval on see vaidlus tuntud Homerose küsimusena.

Homerose eluaeg ja päritolu on teadmata. Herodotos arvas, et ta elas umbes 400 aastat enne teda, mis paigutaks ta 8. sajandisse eKr. Mõned antiikautorid, näiteks Eratosthenes, paigutasid ta hoopis Trooja sõja aega. Tänapäeva uurijad dateerivad Homerose – kui ta tõepoolest elas – enamasti 8. sajandi teise poolde või 7. sajandi esimesse poolde eKr, ehkki mõnikord on pakutud ka 9. sajandit eKr. Eeposte keel on murretest kunstlikult kujundatud segu, nii et nende päritolu ei saa siduda ühegi piirkonnaga.

Arvatakse, et Homeros oli aoid, st kutseline eepiliste laulude esitaja. Ligikaudu pool kõigist leitud vanakreekakeelsetest kirjanduslikest papüürustest sisaldab katkendeid tema teostest. Platon nimetas teda hellenite esimeseks kasvatajaks.

Antiikajal omistati Homerosele ka Homerose hümnide ja mitu muud teost, sealhulgas koomilised poeemid "Batrachomyomachia" ("Hiirte ja konnade sõda") ja "Margites".

Kõik antiikaegsed teated Homerose kohta on ebamäärased. Tema sünnikohaks pidasid end mitmed Kreeka linnad. Hilisantiikaegsed elulood (näiteks Pseudo-Plutarchose "Homerose elust ja luulest", 2. sajand pKr) sisaldavad kas täiesti väljamõeldud teateid või traditsioonilisi mütopoeetilisi ettekujutusi suurest laulikust. Osalt on need võetud Homerose teostest.

Traditsioon kujutas Homerost (targa prohveti stereotüübi järgi) pimedana. Selles suhtes sarnaneb Homeros "Odüsseias" kujutatud lauliku Demodokosega ja vastab ühtlasi Homerose hümnis Apollonile esinevale "autobiograafilisele portreele" (pime vanamees Chioselt). Antiikajal omistati selle hümni autorlus ka luuletajale Kinethosele (6. sajand eKr).

Koos Hesiodosega peeti Homerost antiikajal kreeklaste esimeseks õpetajaks. Peeti vaidlusi selle üle, kumb neist elas varem. Neist rääkis luuleteos "Homerose ja Hesiodose võistlus" (4. sajand eKr).

Rapsoodid nimetasid end homeriidideks ("Homerose poegadeks"). Homerosele rajati pühamuid (homereioneid) Chiosel, Smyrnas ja mujal (ka Archilochos ja Hesiodos olid kultusobjektid). Aleksandrias rajas talle pühamu kuningas Ptolemaios IV Philopator.

Hellenismiajal kujunes Homerosest kogu kreeka kirjanduse kehastus, mida ilmekalt väljendab Priene Archelaose reljeef "Homerose apoteoos" (2. sajand eKr, Briti Muuseum). Sellel on Homeros ikonograafiliselt võrdsustatud Zeusiga, keda ümbritsevad muusad ja Apollon. Talle avaldavad austust allegoorilised Ajalugu, Luule, Tragöödia ja Komöödia, mis sümboliseerivad kogu antiikkirjandust. Teda pärgavad Kronos ja Oikumene (teises tõlgenduses Ptolemaios IV Philopatorist ja tema abikaasa Arsinoe).

Uusajal muutus Homerose ajalooline olemasolu seoses Homerose küsimusega üha vaieldavamaks. Ühe autori teooria pooldajad peavad Homerost tavaliselt "Iliase" ja "Odüsseia" autoriks ning paigutavad tema elu 8.–7. sajandisse eKr. Nende käsitluses peetakse "Odüsseiat" üldiselt hilisemaks teoseks kui "Iliast", mille Homeros olevat loonud juba vanemas eas ja suurema elukogemusega. Suulise pärimuse teooria pooldajad käsitlevad Homerost pigem müütilis-poeetilise traditsiooni kehastusena nagu legendaarseid India poeete Vjāsat ja Vālmīkit, kellele pärimus omistab vastavalt "Mahābhārata" ja "Rāmājana" loomise. Siiski püütakse ka selle käsitluse puhul sageli säilitada Homerose individuaalsust: uurijad peavad teda kas sajanditepikkuses suulise eepose esitamise traditsioonis kõige silmapaistvamaks laulikuks või üheks viimaseks selle traditsiooni esindajaks, kelle esituse järgi pandi eeposed esimest korda kirja.

Nimi

Homerose nime on esimesena maininud lüüriline laulik Kallinos Ephesosest (7. sajand eKr), kes nimetas Homerost "Thebaise" autoriks. Arvati, et algselt kandis Homeros teist nime (näiteks Meles, Melesigenes).

Nime Homeros tähendust püüti selgitada juba antiikajal. Antiikajal seostati Homerose nime tema väidetava pimesuse tõttu fraasiga ὁ μὴ ὁρῶν ho mē horōn 'mittenägija' (näiteks ajaloolane Ephoros 4. sajandil eKr). See on rahvaetümoloogia. Teise etümoloogia (Hesychios) järgi tähendas nimi 'pantvangi'. Kas Homeros ise või tema isa olevat viibinud Idamaades vangistuses. Pakuti ka tähendust 'järgmine' (Aristoteles). (Ephoros Kymest).

Tänapäeva uurijate arvates tähendab nimi 'laulude koostajat', lihtsalt 'jutustajat, laulikut' (Gregory Nagy) või '(rahvakoosolekul) lauljat' (Marcello Durante, Martin L. West). "Kuid kõik need variandid on sama ebaveenvad nagu tänapäevased ettepanekud omistada sellele tähendus 'luuletaja' või 'saatja'. ... Antud sõna oma joonia kujul Ομηρος on peaaegu kindlasti reaalne isikunimi."

William-Adolphe Bouguereau. Lüürat seljas kandvat pimedat Homerost talutatakse. Õli lõuendil, 1874. Milwaukee Kunstimuuseum

Elukäik

Homerose isiku ja päritolu üle vaieldi juba antiikajal. Nii Smyrna, Ateena, Ithaka, Pylos, Kolophon, Argos kui ka Chios on pretendeerinud tema sünnikohaks olemisele. Ühe legendi järgi sündis ta Melese jõe ääres ning tema algne nimi oli Melesigenes ('Melesest sündinu'). Arvatavasti suri ta Iose saarel, kust Pausaniase teatel oli pärit tema ema Klymene.

Eri allikate järgi peeti Homerose vanemateks muusasid ja Apollonit või ka Odysseuse poega Telemachost.

Homerose isa kohta ei ole midagi teada, aga paljude allikate järgi oli tema ema nimi Kreitheis. Pausaniase järgi aga oli Homerose ema nimi Klymene.

Antiikajal kujutati Homerost sageli pimeda ja vaese raugana. Selline kuvand on muu hulgas seotud Apolloni-hümni autoriga, kelleks on peetud Homerost. Sellisele iseloomustusele räägivad osaliselt vastu tema loomingu eelduseks olevad täpsed teadmised aristokraatia ülemkihtidest. Selliseid teadmisi ei oleks vaesel rändlaulikul tõenäoliselt saanud olla. Et aga eeposieid suuliselt ette kandvad aoidid elasid mõnikord pikka aega aristokraatide oikostes ehk majapidamistes ja lahutasid sealsete elanike meelt, on mõeldav, et ka Homeros oli nende elulaadiga tuttav. Mõned uurijad oletavad, et Homerose eepostes on autobiograafilisi elemente.

"Homerose haud" Stroganovi suvila aias Peterburis. Andrei Martõnov. 1813

Homerose elust ja isikust ei ole midagi usaldusväärselt teada. Mõned tänapäeva uurijad, näiteks Martin Litchfield West, on pakkunud hilisemat dateeringut, paigutades Homerose tegevusaja 8. sajandi lõpust 7. sajandi algusse eKr.

Homerose sünnikoht on teadmata. Antiikpärimuses vaidlesid tema kodulinna au pärast Aulius Gelliuse epigrammi järgi seitse linna: Smyrna, Chios, Kolophon, Salamis, Rhodos, Argos ja Ateena. Selle epigrammi variandid lisavad veel Kyme, Pylose ja Ithaka. Pseudo-Herodotose "Homerose elus" ja Pausaniase "Kreeka kirjelduses" väidetakse, et Homeros suri Iose saarel Küklaadide saarestikus (praegune Íose vald, Thíra piirkonnaüksus). Tõenäoliselt kujunesid "Ilias" ja "Odüsseia" Väike-Aasia kreeklaste asualal, kus elasid joonlased, või selle lähedastel saartel.

Homerose eeposte keel ei võimalda siiski täpselt määrata tema päritolu, sest Homerose keel on kunstlik segu Joonia ja Aioolia murdejoontest. Ühe hüpoteesi järgi on see pika aja jooksul enne Homerose eluaega kujunenud poeetiline ühiskeel, mitte ühe piirkonna kõnekeel.

Andrei Pustogarov arvab, et "Iliase" kirjutas troojalane. Tema käsitluse järgi kirjeldab eepos Trooja troonipärija Hektori lahinguid ja surma. Teos algab Hektori osalusel toimuva lahingu ettevalmistamisega ja lõpeb tema surma ja matustega. Ahhailaste kirjeldus on sageli irooniline, troojalasi aga kujutatakse õilsate kangelastena. Kõik teised Trooja sõja süžeeliinid jäävad lõpetamata.

Traditsiooniliselt kujutatakse Homerost pimedana. Tõenäoliselt ei põhine see tegelikel eluloolistel andmetel, vaid antiikaja elulookirjutuse tavadel. Nime Homeros on mõnikord seletatud tähendusega 'mittenägija' (ὁ μὴ ὁρῶν), sest antiikajal seostati ettenägemis- ja luuleannet sageli pimesusega. Et paljud silmapaistvad legendaarsed ennustajad ja laulikud näiteks Teiresias) olid pimedad, siis antiikse mõtteloogika järgi, mis seostas prohvetliku ja poeetilise ande omavahel, tundus oletus Homerose pimesusest igati usutav. Ka "Odüsseias" esinev sünnist saati pime laulik Demodokos võis mõjutada sellise kujutluse tekkimist, sest seda võidi tõlgendada autobiograafiliselt.

Pärimuse järgi aset leidnud Homerose ja Hesiodose poeetilisest võistlusest jutustab teos "Homerose ja Hesiodose võistlus", mis pärineb tõenäoliselt hiljemalt 3. sajandist eKr, kuid on paljude . Pärimuse järgi kohtusid poeedid Euboial, hukkunud Amphidemose auks peetud mängudel ja lugesid oma parimaid värsse. Võistluse kohtunik kuningas Paneides kuulutas võitjaks Hesiodose, kes ülistas põlluharimist ja rahu, mitte sõda. Kuulajaskonna sümpaatia oli Homerose poolel.

Peale "Iliase" ja "Odüsseia" on Homerosele omistatud veel rida teoseid, mis on kaheldamatult loodud hiljem: Homerose hümnid (7.–5. sajand eKr; neid peetakse koos Homerose teostega kreeka luule vanimateks näideteks), koomiline poeem "Margites" ja teised teosed. Bütsantslased omistasid Homerosele umbes kahekümne poeemi (sealhulgas kükliliste) autorsuse, nagu võib järeldada näiteks Konstantinos Hermoniakose "Iliase" luuletöötlusest.

"Homerose haua" tõi Peterburi Vene laevastiku ohvitser M. Domašnev, kes leidis selle 1770. aastal ühelt Egeuse mere saarelt esimese Arhipelaagi-ekspeditsiooni ajal, mida juhtis krahv Aleksei Orlov-Tšesmenski, Vene-Türgi sõja ajal aastatel 1768–1774. Sarkofaag sai krahv Aleksandr Sergejevitš Stroganovi omandiks ja paigutati Stroganovi suvila parki. Hiljem lõbustas krahvi väga see, et Peterburis hakkas levima legend Homerose hauast. Tänapäeval kuulub see Riikliku Ermitaaži kogusse. Stroganovi sarkofaagi esikülje kujutised langevad peaaegu täielikult kokku Myrmekioni sarkofaagi esikülje reljeefi säilinud osadega.

Looming

Eeposed

"Iliase" algus

"Odüsseia" algus

Homeros on saanud kuulsaks maailmakirjanduse kõige vanemate eeposte "Ilias" ja "Odüsseia" autorina. "Ilias" ja "Odüsseia" on Vana-Kreeka ajaloo esimesed suured kirjalikud mälestised. Üldlevinud käsitluse järgi saab nendest alguse Euroopa kultuuri- ja vaimulugu. Homerose autorsus on siiski vaieldav.

Keelelist

"Ilias" ja "Odüsseia" on enamasti kirjutatud varase arhailise ajajärgu Joonia murdes, kuid esineb ka Aioolia murde sugemeid. Joonia murre arvatakse viitavat Väike-Aasia rannikult päritolule. Aioolia murde elemendid tulevad ilmselt vanemast pärimusest.

Et eepost kanti algul ette peast (suuline luule), siis korratakse näiteks epiteete ja terveid värsse vormelvärsse).

Hellenismiajal tehti toimetuslikke muudatusi. Esimesed katsed teksti kanoniseerida ulatuvad tagasi Ateena türanni Peisistratose aega. Tänapäevane sõnastus ja lauludeks jaotus pärineb Samothrake Aristarchose (suri 144 eKr) redaktsioonist.

Eeposte dateerimine

Enamik uurijaid peab eeposte tekkeajaks 8. sajandit eKr, teised, eesotsas Martin Litchfield Westi (alates 1966. aastast) ja Walter Burkertiga, 7. sajandit. Homerose eeposte ajaliseks järjestamiseks kasutatakse erinevaid lähenemisi.

Homerose eeposte keeruline kompositsioon viitab sellele, et need olid kirjalikult talletatud. Et tähtkirja kasutuselevõtt Kreekas dateeritakse enamasti 800. aasta paiku eKr, ei ole need arvatavasti loodud enne seda aega. "Iliase" stseenide kõige varasemad kujutised ilmuvad alles umbes 625. aastal eKr geomeetrilises stiilis vaasidel. Peale selle mainitakse "Iliases" sajaväravalist Teebat Egiptuses, mis saab käia ainult linna õitseaja kohta Nuubia (Kuši riigi) võimu all 25. dünastia (715–663 eKr) ajal, sest Assüüria riigi väed hävitasid linna, kui nad nuublased Egiptusest välja ajasid. Ühelt poolt peeti Homerost antiikajal Hesiodose kaasaegseks (tänapäeval paigutatakse Hesiodos 7. sajandisse eKr), teisalt paistab, et Ischia Nestori karikas (umbes 740–720 eKr) vihjab "Iliasele", ja olustik viitab 8. sajandile eKr, sest alates 7. sajandist eKr oli kujutatud vaidlustamatu aadlikultuur kadunud.

Kuigi ka Hesiodose eluaeg ei ole kindlalt dateeritud ja antiikpärimus võib olla ka anakronistlik, räägivad tõendid selle kasuks, et Homerose eeposed pärinevad 8. sajandi teisest poolest või 7. sajandi esimesest poolest eKr.

Autorsus: Homerose küsimus

 Pikemalt artiklis Homerose küsimus

Kirjandusteaduslikku kahtlust, et Homeros ei olnud "Iliase" ja "Odüsseia" autor, nimetatakse Homerose küsimuseks. Peamiselt arutatakse seda, kas Homeros oli üldse mõlema eepose autor või on Homerose nime all kokku võetud mitu luuletajat, kes panid vanemad suuliselt edasiantud saagad kirjalikku vormi. Laiemalt mõistetakse Homerose küsimuse all nende eeposte tekkimist ja üleskirjutamise-eelset saatust puudutavate probleemide kogumit..

Homerose küsimuse diskursuse alla kuulub ka mõlema eepose dateering: kas tunduvalt noorem "Odüsseia" sai üldse veel olla kirjutatud "Iliase" autori eluajal? "Iliast" võib siiski pidada Homerose noorpõlveteoseks ja "Odüsseiat" vanaduspõlveteoseks.

Stiilianalüüsid kalduvad mõlema eepose meisterliku kompositsiooni ning ühtlaselt hea keelekasutuse tõttu järeldusele, et need pärinevad tõenäoliselt ühelt autorilt.

See küsimus tekkis juba antiikajal, näiteks väideti tollal, et Homeros lõi oma eepose Trooja sõja ajal elanud naisluuletaja Phantasia poeemide põhjal.

"Analüütikud" ja "unitaarlased"

Kuni 18. sajandi lõpuni valitses Euroopa teaduses seisukoht, et "Iliase" ja "Odüsseia" autor on Homeros ja et need on säilinud ligikaudu sellisel kujul, nagu ta need lõi. (Juba abbé François Hédelin d'Aubignac oli siiski 1664. aastal oma teoses "Conjectures académiques" väitnud, et "Ilias" ja "Odüsseia" koosnevad hulgast iseseisvatest lauludest, mille Lykurgos olevat 8. sajandil eKr Spartas ühtseks tervikuks koondanud.)

1788. aastal avaldas J. B. Villoison skoolionid "Iliase" käsikirjast Venetus A. Need ületasid mahult oluliselt poeemi enda ja sisaldasid sadu antiikaja filoloogidele kuulunud tekstivariante, peamiselt Ephesose Zenodotoselt, Byzantioni Aristophaneselt ja Samothrake Aristarchoselt. Selle väljaande järel sai selgeks, et Aleksandria filoloogid pidasid sadu Homerose poeemide värsse kahtlaseks või isegi mitteautentseks. Nad ei kustutanud neid käsikirjadest, vaid märkisid need erimärgiga. Skoolionide lugemine viis ka järeldusele, et meieni jõudnud Homerose tekst pärineb hellenismiajast, mitte poeedi oletatavast eluajast.

Nendest faktidest ja muudest kaalutlustest lähtudes esitas Friedrich August Wolf raamatus "Prolegomena ad Homerum" (Halle 1795) hüpoteesi, et mõlemad poeemid muutusid oma leviku jooksul väga oluliselt ja radikaalselt. Wolf leidis muu hulgas, et Homerose ajastul ei olnud kirja ja sellepärast ei saanud poeet luua nii pikka poeemi. Tema arvates ei saa seega väita, et "Ilias" ja "Odüsseia" kuuluvad ühele autorile.

Wolf dateeris "Iliase" teksti kujunemise selle enam-vähem tänapäevasel kujul 6. sajandisse eKr. Tõepoolest, mitme antiikautori, sealhulgas Cicero teatel koguti ja kirjutati Homerose poeemid esimest korda ühtseks tervikuks Ateena türanni Peisistratose või tema poja Hipparchose korraldusel. Seda nn Peisistratose redaktsiooni oli tarvis "Iliase" ja "Odüsseia" panatenaiaddel esitamise korrastamiseks.

Analüütilise lähenemise kasuks rääkisid poeemide tekstides leiduvad vastuolud, eri aegadest pärinevate kihistuste olemasolu ja pikad kõrvalepõiked põhiloost.

Selle kohta, kuidas täpselt Homerose poeemid kujunesid, esitasid analüütikud erinevaid oletusi. Karl Lachmann leidis, et "Ilias" loodi mitmest väiksemast laulust (nn väikeste laulude teooria). Gottfried Hermann aga leidis, et kumbki poeem tekkis väikese laulu järkjärgulise laiendamise teel: sellele lisati üha uut materjali (nn algtuuma teooria).

Wolfi vastased (nn unitaarlased) esitasid mitu vastuväidet. Esiteks seati kahtluse alla Peisistratose redaktsiooni versioon, sest kõik teated selle kohta on küllaltki hilised. See legend võis tekkida hellenismiajal analoogia põhjal tolleaegsete monarhide tegevusega, kes hoolitsesid mitmesuguste käsikirjade omandamise eest (vt Aleksandria raamatukogu). Teiseks ei tõenda vastuolud ja kõrvalepõiked mitme autori olemasolu, sest neid esineb suurtes teostes paratamatult. Unitaarlased põhjendasid kummagi poeemi autori ühtsust, rõhutades "Iliase" ja "Odüsseia" kavatsuse terviklikkust ning kompositsiooni ilu ja sümmeetriat.

"Suuline teooria" ja "neoanalüütikud"

Oletus, et Homerose poeemid anti edasi suuliselt, sest autor elas kirjata ajal, esitati juba antiikajal. Selle seisukoha üheks aluseks olid teated, et 6. sajandil eKr andis Ateena türann Peisistratos ülesande koostada Homerose poeemidest ametlik tekst.

1930ndatel korraldas ameerika professor Milman Parry kaks ekspeditsiooni lõunaslaavi eepose uurimiseks, et võrrelda seda traditsiooni Homerose tekstidega. Selle ulatusliku uurimistöö tulemusel sõnastati "suuline teooria", mida nimetatakse ka Parry-Lordi teooria (Albert Lord oli vara surnud Parry töö jätkaja).

Suulise teooria kohaselt leidub Homerose poeemides vaieldamatuid suulise eepilise jutustamise tunnuseid, millest tähtsaim on poeetiliste vormelite süsteem. Suuline jutustaja loob laulu iga kord uuesti, kuid peab ennast üksnes esitajaks. Kaks sama süžeega laulu, isegi kui need pikkuse ja sõnastuse poolest teineteisest oluliselt erinevad, on jutustaja seisukohast üks ja seesama laul, mida on lihtsalt erinevalt "esitatud". Jutustajad on kirjaoskamatud, sest ettekujutus fikseeritud tekstist oleks improvisatsioonitehnikale hävitav.

Seega tuleneb suulisest teooriast, et "Iliase" ja "Odüsseia" tekst omandas fikseeritud kuju nende suure autori või autorite (see tähendab Homerose) eluajal. Suulise teooria klassikaline variant eeldab nende poeemide üleskirjutamist dikteerimise järgi, sest improvisatsioonilises traditsioonis suulise edasiandmise korral oleks nende tekst juba järgmisel esitamisel radikaalselt muutunud. On siiski ka teisi seletusi. Teooria ei selgita, kas mõlemad poeemid lõi sama autor või eri autor.

Peale selle kinnitab suuline teooria antiikaja ettekujutusi, et "enne Homerost oli palju poeete". Tõepoolest, suulise eepilise jutustamise tehnika on pika, ilmselt sajandeid kestnud arengu tulemus ega kajasta poeemide autori individuaalseid jooni.

Neoanalüütikud ei ole analütismi tänapäevases esindajad. Neoanalüüs on homeroloogias suund, mis tegeleb nende varasemate poeetiliste kihistuste väljaselgitamisega, mida kummagi poeemi autor kasutas. "Iliast" ja Odüsseiat võrreldakse kükliliste poeemidega, mis on meie ajani säilinud ümberjutustuste ja fragmentidena. Seega ei ole neoanalüütiline lähenemine vastuolus valitseva suulise teooriaga.

Tänapäeva neoanalüütikutest on üks silmapaistvamaid saksa uurija Wolfgang Kullmann, kes on kirjutanud monograafia "Die Quellen der Ilias" (Wiesbaden 1960).

Kunstilised eripärad

Homerose skulptuurpea (umbes 460 eKr)

"Iliase"üks olulisemaid kompositsioonilisi eripärasid on Tadeusz Zieliński sõnastatud "kronoloogilise ühitamatuse seadus". See seisneb selles, et "Homerosel ei pöördu jutustus kunagi tagasi lähtepunkti. Sellest järeldub, et paralleelseid tegevusi Homerosel kujutada ei saa; Homerose poeetiline tehnika tunneb ainult lihtsat, lineaarset, mitte kahekordset, ruudukujulist mõõdet". Sellepärast kujutatakse mõnikord paralleelseid sündmusi järjestikustena, mõnikord mainitakse üht neist vaid põgusalt või jäetakse see isegi mainimata. See seletab mõningaid näilisi vastuolusid poeemi tekstis.

Uurijad märgivad teoste sidusust, tegevuse järjestikust arengut ja peategelaste terviklikke kujusid. Võrreldes Homerose sõnakunsti tolle ajastu kujutava kunstiga räägitakse sageli poeemide geomeetrilisest stiilist. "Iliase" ja "Odüsseia" kompositsiooni ühtsuse kohta on siiski esitatud ka vastupidiseid, analütismi vaimus seisukohti..

Mõlema poeemi stiili võib iseloomustada kui vormelilisena. Vormeli all ei mõisteta seejuures klišeede kogumit, vaid kindla värsikohaga seotud paindlike (muudetavate) väljendite süsteemi. Seega võib vormelist rääkida ka siis, kui mõni sõnaühend esineb tekstis ainult üks kord, kuid on võimalik näidata, et see kuulus sellesse süsteemi. Lisaks vormelitele esineb mitmest värsireast koosnevaid korduvaid tekstilõike. Näiteks võib ühe tegelase poolt teise tegelase kõne ümberjutustamisel tekst korduda uuesti täielikult või peaaegu sõna-sõnalt.

Homerosele on iseloomulikud liitsõnalised epiteedid ("kiirejalgne", "roosisõrmedega", "pikselööja"). Nende ja teiste epiteetide tähendust ei tule vaadelda mitte konkreetses olukorras, vaid traditsioonilise vormelisüsteemi raames. Nii on ahhailased "uhkete säärekaitsetega" ka siis, kui neid kirjeldatakse ilma soomusrüüta, ja Achilleus "kiirejalgne" ka puhkuse ajal.

Keskaegsete ja tänapäevaste, näiteks Kesk-Aasia jutustajate poeetikat uurivad tänapäeva keeleteadlased märgivad mõningaid tunnuseid, mis on iseloomulikud mahukatele eepilistele suulistele jutustustele, mille katkematuks lauldes ettekandmiseks kulub kümneid tunde. Nii loetlevad jutustajad vägede koosseisu linnade või hõimude kaupa ega eksi neis loendites kunagi, mis on iseloomulik ka Homerose "Iliasele", kus on loetletud kümneid linnu koos Trooja alla saadetud laevade arvuga ja nende laevastike juhtide nimetamisega. Selline on suulise rahvapärimuse mälu eripära. Muutumatuks jäävad kangelaste koosseis ning nende lahingute või vägitegude loetelu ja järjestus, mis on iseloomulik ka „Iliasele".

Kindla süžee olemasolu ja peategelaste elulugude ähmane iseloom on seevastu iseloomulik juba olemasoleva materjali kirjanduslikule töötlusele, tõenäoliselt 6. sajandil eKr Peisistratose ajal. Samal ajal iseloomustab süžeelt muinasjutulisemat ja arhailisemat "Odüsseiat", milles esinevad müütilised koletised ja nõid Kirke, kükloobid ja hiiglaslikud laistrügoonid ning isegi tuultejumal Aiolose raudlaev, kaastunne orjade ja lihtrahva vastu, mis "Iliases" täielikult puudub. Mõne uurija arvates viitab see "Odüsseia" teistsugusele autorsusele või teistsugusele ühiskonnakihile, milles "Odüsseia" levis. Selle poeemi vanemale päritolule võis professor G. A. Bokštšanini arvates viidata isegi Penelope kosilaste üleastumine ja Odysseuse arveteõienduse iseloom, millel on juhi arhailise-eelse hõimuõiguse tunnuseid. "Iliases" aga ei ole vihjetki maagilistele imedele ega muinasjututegelastele, kuid selles esineb arhailisele ajajärgule iseloomulik kuningate ja väejuhtide sõjalise vapruse ülistamine.

Homerose poeemide ajalooline alus

19. sajandi keskel valitses teaduses seisukoht, et „Ilias“ ja „Odüsseia“ ei ole ajaloolised. Heinrich Schliemanni väljakaevamised Hisarlıki künkal ja Mükeenes näitasid siiski, et see ei vasta tõele. Hiljem avastati heti ja Egiptuse dokumente, milles leidub paralleele legendaarse Trooja sõja sündmustega. Mükeene silpkirja (lineaarkiri B) dešifreerimine andis palju teavet elu kohta ajastul, mil toimus "Iliase" ja "Odüsseia" tegevus, ehkki ei ole leitud ühtegi selles kirjas kirjanduslikku fragmenti. Sellest hoolimata suhestuvad Homerose poeemide andmed olemasolevate arheoloogiliste ja dokumentaalsete allikatega keeruliselt ning neid ei saa kasutada kriitikavabalt: "suulise teooria" järgi peavad seda laadi pärimustes tekkima väga suured ajaloolise tõe moonutused.

Praeguseks on kujunenud seisukoht, et Homerose poeemide maailm annab realistliku pildi Vana-Kreeka tumeda ajajärgu viimase perioodi elust..

Homerose hümnid

Antiikaegsed poolmütoloogilised Homerose elulood käsitlevad ka talle omistatud teoseid. Tegu on nähtavasti pseudoepigraafidega, millest on peale fragmentide säilinud ainult travestia "Batrachomyomachia", mille autor tõenäoliselt ei olnud Homeros.

Vaieldav on samuti Homerose seos nn Homerose hümnidega (kiidulaulud kreeka jumalatele). Nende stiil on mõlema eepose stiili sarnane, kuid faktuaalsed tõendid Homerose autorluse kohta on puudulikud. Rapsoodidel oli kombeks neid ette kanda sissejuhatusena oma retsitatsioonidele. Kõige kuulsamad neist on hümn Apollonile ja hümn Aphroditele.

Retseptsioon

Värsid Ilias II 757–775, Oxford, Bodleian Library, papüürus Hawara 24–28 (2. sajand)

Keskaegne "Iliase" illustratsioon

Lawrence Alma-Tadema. Homerose lugemine. 1885

Antiikaeg

Homerose kõikjalolekust kreeka kultuuris räägib Thomas Alexander Szlezák. See ilmneb nii kujutavas kunstis kui ka filosoofias ja kirjanduses. Kuigi Homerose keel mõjus juba toona arhailise ja raskesti arusaadavana, olid retsitatsioonid tema teostest populaarsed. "Temast arusaamisest sai aja jooksul hariduse, paideia ülesanne." Homerose eeposed aitasid killustunud Vana-Kreekas luua ühist kreeklase identiteeti. Mitme sajandi vältel vermiti tema kujutisega münte.

Homeros mündil Kolophonist, umbes 50–30 eKr

Roomlased võtsid Homerose au sees pidamise kombe kreeklastelt üle. Livius Andronicuse vanaladinakeelne "Odüsseia" tõlge "Odusia" oli üks esimesi ladinakeelseid kirjalikke mälestisi ning ka vabariigi ajal levinud lugemisvara aadlikoolides. Samuti võib Vergiliuse eepost "Aeneis" pidada katseks anda roomlastele Homerose eepostega samaväärne päritolumüüt.

Homerose poeemide "Ilias" ja "Odüsseia" mõju muinaskreeklastele on võrreldud Toora mõjuga juutidele.

Vana-Kreekas kujunes klassikalise ajajärgu lõpuks haridussüsteem, mis põhines Homerose poeemide õppimisel. Neid õpiti osaliselt või isegi täielikult pähe, nende teemadel korraldati deklamatsioone jne. Selle süsteemi võttis üle Rooma, kus alates 1. sajandist pKr asendas Homerose Vergilius.

Nagu märgib Margalit Finkelberg, lükkasid roomlased, kes pidasid end lüüasaanud troojalaste järeltulijateks, Homerose poeemid tagasi. Selle tagajärjel säilitasid need kreekakeelses idas kanoonilise staatuse, kuid ladinakeelse lääne jaoks olid need kuni renessansiajastuni kadunud.

Klassikajärgsel ajastul loodi Homerose murdes suuri heksameetris poeeme "Iliase" ja "Odüsseia" jäljendamiseks või nendega võistlemiseks. Nende hulka kuuluvad Rhodose eApolloniose "Argonautika", Smyrna Quintuse "Posthomerica" ja Nonnos Panopolise "Dionysiaka". Teised hellenistlikud poeedid, kes tunnustasid Homerose saavutusi, hoidusid suurest eepilisest vormist, leides, et "suurtes jõgedes on sogane vesi" (Kallimachos) – et laitmatu täiuslikkuseni saab jõuda ainult väikeses teoses.

"Odüsseia" tõlge, mille tegi kreeklane Livius Andronicus, on rooma kirjanduse esimene (ehkki fragmentaarselt) säilinud teos. Rooma kirjanduse tähtteos "Aeneis", Vergiliuse kangelaseepos, on "Odüsseia" (esimesed kuus laulu) ja "Iliase" (viimased kuus laulu) eeskujul loodud. Homerose poeemide mõju võib märgata peaaegu kõigis antiikkirjanduse teostes.

Keskaeg ja renessanss

Keskajal vähenes lääne õpetlaste seas kreeka keele oskus (välja arvatud varakristlikul Iirimaal), sellest tulenevalt jäi ka Homeros mõneks ajaks unustusse. Toona olid Vergilius ja Lucanus eepikutena palju tuntumad. Ka araabia maailmas eelistati ja tõlgiti rohkem meditsiinilisi, loodusteaduslikke, matemaatilisi ja filosoofilisi kreeka allikaid.

Lääne keskaeg ei tundnud Homerost peaaegu üldse, sest kokkupuuteid Bütsantsiga oli liiga vähe ja vanakreeka keelt ei tuntud, kuid heksameetris kangelaseepos säilitas kultuuris Vergiliuse vahendusel suure tähtsuse.

Bütsantsis oli Homeros hästi tuntud ja teda uuriti põhjalikult. Tänapäevani on säilinud kümneid Homerose poeemide täielikke Bütsantsi käsikirju, mis on antiikkirjanduse teoste kohta pretsedenditu. Lisaks kirjutasid Bütsantsi õpetlased Homerose tekste ümber, koostasid neist kogumikke ning lõid tema teostele skoolione ja kommentaare. Peapiiskop Eustathiose kommentaar "Iliasele" ja "Odüsseiale" hõlmab tänapäevases kriitilises väljaandes seitse köidet.

Alles umbes 1360 tõlkis Leontius Pilatus Petrarca ärgitusel "Iliase" ja "Odüsseia" ladina keelde.

Juba Dante Alighieri nimetab Homerost esimeseks jumalike poeetide seas ning tema poolt väga austatud Vergiliuse eeskujuks. Ta paigutab Homerose põrgu esimesse ringi voorusliku mittekristlasena. Tema peateos "Jumalik komöödia" mõjutas tervet kirjanike ajajärku, eriti 20. sajandi modernismi.

Bütsantsi viimastel perioodidel ja pärast selle langemist jõudsid kreekakeelsed käsikirjad ja õpetlased läände. Renessanss avastas Homerose ja üldse kreeka kirjanduse uuesti. See avaldas renessansile tugevat mõju.

Homerose esimese trükiväljaande (editio princeps) valmistas 15. sajandil ette Demetrios Chalkondyles.

Uusaeg

Johann Heinrich Voßi Homerose-tõlgetest lähtuvalt said hoogu juurde saksa klassitsism ja romantism, sest "Iliases" ja "Odüsseias" nähti tõestust arusaamale, et rahval on oma autentne hääl (vrd rahvalaul). Sellesse konteksti kuulus ka Homerose küsimuse püstitamine, sest kui otsustati Homerose autorsuse kahjuks, siis olid eeposed järelikult tekkinud anonüümselt, nagu näiteks "Nibelungide laul", ja nii sai rahvast pidada autoriks. Sellega vaidles juba Friedrich Schiller sõnadega "Und die Sonne Homers, siehe, sie lächelt auch uns" ("Ja Homerose päike, vaata, see naeratab ka meile" ("Elegie")).

Selle Homerosest sütitatud kreeklastearmastuse (Johann Wolfgang Goethe: "[…] das Land der Griechen mit der Seele suchend" ("kreeklaste maad hingega otsides"); "Iphigeneia Taurises") tõttu vürstide- ja kirikuvastase intelligentsi seas alates Göttingeni Hiiest saigi Wilhelm von Humboldti algatusel kreeka keelest ladina keele kõrval humanistliku gümnaasiumi hariduse üks tuumaine. 1858. aastal ilmus Leopold Scheferi heksameetris eepos Homerosest "Homers Apotheose", mida oli inspireerinud tema reis Troasesse 1819. aastal.

Homerose pärand on leitav nii Euroopa kirjanduses kui ka kujutavas kunstis. Paljud kõrgkeeles kasutatavad väljendid ja lendsõnad pärinevad Homerose teostest; ka sõna "lendsõna" (vanakreeka ἔπεα πτερόεντα épea pteróenta 'tiivulised sõnad') on seotud Homerose väljendikasutusega.

Tänapäevaseid töötlusi on loonud näiteks Wolfgang Hildesheimer ("Das Opfer Helena"), Derek Walcott ("Omeros") ja Botho Strauß ("Ithaka").

Asteroid 5700 Homerus kannab tema nime.

Venemaa

Venemaale jõudis üks "Iliase" täielikumaid käsikirju tõenäoliselt juba Ivan III abikaasa Zoe Palaiologina raamatukoguga 15. sajandil. Seda "akadeemilist käsikirja", millel oli klassikalise Bütsantsi rulli kujul, tõlkis Mihhail Lomonossov. Rulli teise poole lõikas tõenäoliselt hiljem Peterburis töötanud August Ludwig Schlözerpoolt barbaarselt ära ja see müüdi 18. sajandil Saksamaale, kus see hiljem avastati. Esimene mahukas värsstõlge vene keelde (kuus "Iliase" laulu Aleksandria värsis) kuulub Jermil Kostrovile (1787).

1829. aastal viis Nikolai Gneditš lõpule "Iliase" tõlke. Vissarion Belinski hinnangul oli tõlge tehtud erilise hoolikuse ja suure andekusega. Aleksandr Puškin avaldas Homerose-tõlke kohta kaks korda arvamust: märkuses "Илиада Гомерова, переведённая Гнедичем…" (Литературная газета, 1830, nr 2; vt kd 6) ja kahevärsilises luuletuses "На перевод Илиады" (""Iliase" tõlke puhul"): "Слышу умолкнувший звук божественной эллинской речи;/ Старца великого тень чую смущенной душой." ("Kuulen jumaliku helleni kõne vaikinud heli; suure vanakese varju aiman segaduses hingega.") Kuu aega enne seda luuletust austas Puškin looduse huumorit ja kirjutas epigrammi "К переводу Илиады" (""Iliase" tõlke puhuks"), mille põhjustas sõnamänguline asjaolude kokkusattumus (Homeros oli pime, Gneditš aga kõver): "Крив был Гнедич поэт, преложитель слепого Гомера,/ Боком одним с образцом схож и его перевод." ("Kõver oli poeet Gneditš, pimeda Homerose ümberpanija,/ ühe küljega sarnane eeskujuga on ka tema tõlge.") Puškin tõmbas epigrammile käsikirjas hoolikalt kriipsu peale.

Samuti tõlkisid Homerost Vassili Žukovski, Vikenti Veressajev ja Pavel Šuiski ("Odüsseia", 1948, Uurali ülikooli kirjastus, tiraaž 900 eksemplari). Maailma ajaloo suurimaks Homerose täielikuks väljaandeks võib pidada Nõukogude Liidus ilmunud kaheköitelist "Iliase" ja "Odüsseia" kõvade surutrükiga kaantega väljaannet, kirjastus Moskovski Rabotši, 1982, tiraaž 150 000 eksemplari.

21. sajandil jätkatakse Homerose tõlkimist: Maksim Amelin on tõlkinud "Odüsseia" esimese laulu (2013); Aleksandr Salnikov on tõlkinud tänapäeva vene keelde "Iliase" (2011) ja "Odüsseia" (2014–2015).

Teosed

• "Ilias" (Ἰλιάς)
• "Odüsseia" (Ὀδύσσεια)

Vaata ka

• Vanakreeka kirjandus
• Antiikkirjandus

Kirjandus

• Manu Leumann. Homerische Wörter, Basel 1950. Faksiimile: Wissenschaftliche Buchgesellschaft, Darmstadt 1993, ISBN 3-534-12003-5.
• Geoffrey S. Kirk. The songs of Homer, Cambridge University Press: Cambridge 1962.
• Wolfgang Schadewaldt. Von Homers Welt und Werk. Aufsätze und Auslegungen zur Homerischen Frage, Koehler: Stuttgart 1965.
• Albin Lesky. Homeros. – Paulys Realencyclopädie der classischen Altertumswissenschaft (RE), Supplementband XI, Stuttgart 1968, vg 687–846.
• Ernst Risch. Wortbildung der homerischen Sprache, De Gruyter: Berlin 1973, ISBN 3-11-003799-8.
• Alfred Heubeck. Die homerische Frage (= Erträge der Forschung, kd 27), Wissenschaftliche Buchgesellschaft: Darmstadt 1974, ISBN 3-534-03864-9.
• Joachim Latacz (toim). Homer. Tradition und Neuerung (= Wege der Forschung, kd 463), Wissenschaftliche Buchgesellschaft: Darmstadt 1979, ISBN 3-534-06833-5.
• Milman Parry. The Making of Homeric Verse. The collected papers of Milman Parry, Oxford University Press: Oxford jt 1987, ISBN 0-19-520560-X.
• Joachim Latacz (toim). Homer. Die Dichtung und ihre Deutung (= Wege der Forschung, kd, 634), Wissenschaftliche Buchgesellschaft: Darmstadt 1991, ISBN 3-534-09217-1.
• Joachim Latacz (toim). Zweihundert Jahre Homer-Forschung. Rückblick und Ausblick (= Colloquium Rauricum, kd 2), Teubner: Stuttgart/Leipzig 1991, ISBN 3-519-07412-5.
• Peter Kuhlmann. Homer und Homerica. – Peter Kuhlmann. Die Giessener literarischen Papyri und die Caracalla-Erlasse. Edition, Übersetzung und Kommentar (= Berichte und Arbeiten aus der Universitätsbibliothek und dem Universitätsarchiv Giessen, kd 46), Universitätsbibliothek Gießen: Gießen 1994, lk 23–25. Allalaadimine.
• Jane B. Carter, Sarah P. Morris (toim). The Ages of Homer, University of Texas Press: Austin 1995, ISBN=0-292-71169-7.
• Лосев А. Ф. Гомер, 2. trükk, М. 1996.
• Гиндин Л. А., Цымбурский В. А. Гомер и история Восточного Средиземноморья, М. 1996.
• R. Rutherford. Homer, Oxford 1996.
• Louis Bardollet. Les mythes, les dieux et l’homme. Essai sur la poésie homérique, Belles Lettres: Paris 1997, ISBN 2-251-32426-7.
• A new companion to Homer, Leiden 1997.
• Pierre Carlier. Homère, Fayard: Paris 1999, ISBN 2-213-60381-2.
• Pierre Vidal-Naquet. Le monde d’Homère, Perrin: Paris 2000, ISBN 2-262-01181-8.
• Зайцев А. И. Культурный переворот в Древней Греции VIII–V вв. до н. э., 2. trükk, СПб. 2001.
• Barbara Graziosi. Inventing Homer: the early reception of epic, Cambridge 2002.
• Joachim Latacz. Homer. Der erste Dichter des Abendlands, 4. trükk, Artemis & Winkler, Düsseldorf/Zürich 2003.
• Robert Louis Fowler (toim). The Cambridge Companion to Homer, Cambridge 2004, ISBN 978-0-521-01246-1.
• Herbert Bannert. Homer. Mit Selbstzeugnissen und Bilddokumenten, 8. trükk, Rowohlt: Reinbek bei Hamburg 2005, ISBN 3-499-50272-0.
• Joachim Latacz. Troia und Homer, 5. trükk, Koehler & Amelang, Leipzig/Berlin 2005, ISBN 3-7338-0332-9.
• Herbert Bannert. Homer lesen (= Legenda, kd 6), Frommann-Holzboog: Stuttgart-Bad Cannstatt 2005, ISBN 978-3-7728-2370-1.
• Joachim Latacz, Thierry Greub, Peter Blome, Alfried Wieczorek. Homer. Der Mythos von Troia in Dichtung und Kunst, Hirmer: München 2008, ISBN 978-3-7774-3965-5.
• Raoul Schrott. Homers Heimat. Der Kampf um Troja und seine realen Hintergründe, Hanser: München 2008, ISBN 978-3-446-23023-1. Intervjuu.
• Barry Strauss. Der Trojanische Krieg. Mythos und Wahrheit, Theiss: Stuttgart 2008, ISBN 978-3-8062-2154-1.
• Gregory Nagy: Homer the Classic. (Hellenic Studies, 36). Cambridge MA and Washington DC 2009, ISBN 0-674-03326-4.
• Andreas Bagordo. Homer (Homeros). – Christine Walde (toim). Die Rezeption der antiken Literatur. Kulturhistorisches Werklexikon (= Der Neue Pauly. Supplemente. Band 7), Metzler: Stuttgart/Weimar 2010, ISBN 978-3-476-02034-5, vg 323–372.
• Ian Morris, Barry Powell (toim). A New Companion to Homer, Brill: Leiden, New York 2011.
• Antonios Rengakos, Bernhard Zimmermann (toim). Homer-Handbuch. Leben – Werk – Wirkung, Verlag J.B. Metzler: Stuttgart 2011, ISBN 978-3-476-02252-3.
• Thomas A. Szlezák. Homer oder Die Geburtsstunde der abendländischen Dichtung, C. H. Beck: München 2012, ISBN 978-3-406-63729-2.
• Mario Baier. Neun Leben des Homer. Eine Übersetzung und Erläuterung der antiken Biographien, Verlag Dr. Kovač: Hamburg 2013, ISBN 978-3-8300-7150-1.
• Mario Baier: Neun Leben des Homer. Eine Übersetzung und Erläuterung der antiken Biographien. Verlag Dr. Kovač, Hamburg 2013, ISBN 978-3-8300-7150-1.
• Achim Hölter, Eva Hölter. Homer. – Peter von Möllendorff, Annette Simonis, Linda Simonis (toim). Historische Gestalten der Antike. Rezeption in Literatur, Kunst und Musik (= Der Neue Pauly. Supplemente. Band 8). Metzler: Stuttgart/Weimar 2013, ISBN 978-3-476-02468-8, vg 499–514.
• Pierre Chantraine. Grammaire homérique, läbi vaadanud ja korrigeerinud Michel Casewitz, 2 köidet, Klincksieck: Paris 2015.
• Barbara Graziosi. Homer, Oxford University Press: Oxford 2016.
  
• Lars Hübner. Homer im kulturellen Gedächtnis. Eine intentionale Geschichte archaischer Homerrezeption bis zur Perserkriegszeit (= Hamburger Studien zu Gesellschaften und Kulturen der Vormoderne. Band 5), Steiner: Stuttgart 2019, ISBN 978-3-515-12349-5. Retsensioon.
• Melanie Möller. Homer. 100 Seiten, Reclam: Stuttgart 2022, ISBN 978-3-15-020590-7.
• Christina-Panagiota Manolea (toim). Brill’s Companion to the Reception of Homer from the Hellenistic Age to Late Antiquity (= Brill’s Companions to Classical Reception. Band 22), Brill: Leiden/Boston 2022, ISBN 978-90-04-24343-9.
• William P. Weaver. Homer in Wittenberg: rhetoric, scholarship, prayer. (Classical presences), Oxford University Press: Oxford / New York 2022, ISBN 9780192864154. Retsensioon.
• Isabella Nova. I poemi omerici nella cultura greca. Dalla pittura su vaso alle rappresentazioni teatrali (secoli VII-V a.C.), Carocci editore: Roma 2024.
• Christina-Panagiota Manolea, François Renaud, Harold Tarrant (toim). Reassessing Homer in the Platonic tradition (= Beiträge zur Altertumskunde. Band 426), De Gruyter: Berlin 2025, ISBN 9783111673097.
• Christina-Panagiota Manolea, François Renaud (toim). Brill’s Companion to the Reception of Homer from Byzantium to the Enlightenment (= Brill's Companions to Classical Reception. Band 29), Brill: Leiden/Boston 2026, ISBN 978-90-04-74908-5.

Välislingid

• Kreeka vikitekstid